Rahafilosoofias viitab see Aristotelese filosoofiast laenatud termin sellele, et raha koosneb iseendast: tal ei ole iseenesest mingit sundivat jõudu, et sooritada mingeid tegevusi. Raha ei ole ei hea ega halb, vaid eetiliselt neutraalne. Ainus otsustav tegur on valik, mille rahaomanik teeb tema käsutuses olevate maksevahenditega, viis, kuidas ta kasutab rahas sisalduvat ostujõudu. – See põhimõte lükkab selgelt tagasi kõik (levinud) väited, mille kohaselt raha – on kõige kurja juur, moonutab iseloomu ja viib õnnetusse, – rahuldab kõik inimese soovid ja viib õnnele, isegi – toob rahaomanikule õnne (õndsus, mida siin mõistetakse kui igasuguse kurja puudumist ja hea täielikku valdamist); igasuguse kurja puudumine ja kõige hea täielik omamine; see on Marcus Tullius Cicero põhiline, algne määratlus, kes defineeris õndsust teoses Tusculanarum Disputationum, liber V, cap. X, § 28) “…NEQUE ULLA ALIA HUIC VERBO, CUM BEATUM DICIMUS, SUBIECTA NOTIO EST NISI SECRETIS MALIS OMNIBUS CUMULATA BONORUM COMPLEXIO”). – Vt kõikvõimsusõpetus, ekvivalentsuse põhimõte, raha kaotamine, rahaeetika, rahausk, rahafilosoofia, raha aritmeetika, raha eesmärk, ahnus, mammonism, panteism, raha, säästlikkus, sümboliteooria, mitterahalisus, tsentraliseerimine, raha.
Tähelepanu: Finantsentsüklopeedia on kaitstud autoriõigusega ja seda võib kasutada ainult isiklikel eesmärkidel ilma selgesõnalise nõusolekuta!
Universitätsprofessor Dr. Gerhard Merk, Dipl.rer.pol., Dipl.rer.oec.
Professor Dr. Eckehard Krah, Dipl.rer.pol.
E-posti aadress: info@jung-stilling-gesellschaft.de
https://de.wikipedia.org/wiki/Gerhard_Ernst_Merk
https://www.jung-stilling-gesellschaft.de/merk/
https://www.gerhardmerk.de/